Looma pimedus ei ole päris sama, mis inimestel – kasside aistingud on kordades teravamad ja hätta pime kass naljalt ei jää. Terav kuulmine, lõhnataju, temperatuuritaju ja vurrud aitavad tal kenasti toime tulla ja orienteeruda. Nii toimetab triibik Herman vapralt ka laealustel ronimispuudel, jalutab õues ja leiab ilma igasuguse mureta üles kõik vajaliku. 

Herman võiks oma olemasolevate aistingutega kenasti ära elada kõik talle ette nähtud üheksa kassielu, aga ta ei taha seda teha ihuüksi ega võõraste keskel. Herman ootab kõigest väest päris oma kodu, kus mõnusalt omas rütmis toimetada, ja oma inimest, kes teeks täpselt nii palju paisid, kui Hermanil ühel või teisel päeval vaja on.

Hermani tasane iseloom tekitab aga teistes kassitoa elanikes hämmingut ja nii käivad nad teda järgemööda torkimas. Hermani õrn ja rahu armastav hing ei ole aga loodud elama kiuslike liigikaaslaste keskel ja seepärast on ta varjupaigas õnnetu.

Tule palun Hermanile järele, ta ootab sind.

Hermaniga saab lähemalt tutvuda siin.